Poliitika on meil alati olnud meeste mängumaa. Täiesti mõistetav, sest kui kogu seltskonda kõrvalt vaadata, on äärmiselt raske ennast sinna osalema kujutada. Tekib hirm, et nii julm olelusvõitlus ei saa mööduda kaotusteta, ja kunagi ei või kindel olla, kes on see järgmine ohver, kes altarile tuuakse. Mingil määral on siinne poliitika nagu sõda, millest naisi eemale hoitakse, et mitte nende elu ja seega kogu rahva tulevikku, ohtu seada.

Kui pöörata pilgud Skandinaavia poole, siis võime näha, et seal on naised poliitikas meestega peaaegu võrdselt esindatud. Näiteks Norras sai esimeseks naispeaministriks 1986. aastal Gro Harlem Brundtland ja oli peaminister neljal korral. Üsna tavaline on põhjamaades see, et partei esimees on naine. Raske on öelda, kas selline naiste loomulik olemine poliitikas ja võimu juures, tuleneb sellest kõrgest elatustasemest või on just see, et naised on saanud läbi vastavate seaduste võimaluse riigi arengut määrata, teinud põhjamaadest sellised heaoluriigid nagu nad tänapäeval on?

Arenenud riikides peetakse normaalseks, kui valimistel saab valituks üle kolmekümne protsendi naisi. Sellist riiki, kus oleks 50 protsenti naisi parlamendis, pole isegi olemas. Juba mitmeid aastaid juhivad maailma parlamentide naisteosaluse edetabelit sellised riigid nagu Rootsi 45,3%, Norra 37,9%, Soome, Taani ja Hollandi. Eesti on oma 18,8 protsendiga 52. kohal. Võiks ju öelda, et keda huvitab, aga samas oleme me ka samasugusel kohal nimekirjas, kus võrreldakse inimarenguindekseid ja mida samuti juhib Norra. Me ei saa kahjuks väita, et see, et Norras on naised poliitikas aktiivsemad, oleks kuidagi seotud sellega, et Norral on oma nafta, mis riigi rikkaks teeb.

Norra kuningriigis toimusid viimased parlamendivalimised 2005 aasta septembris ja osa võttis keskmiselt 77,1 protsenti valimisõiguslikest elanikest. Võrdleme seda meie 47 protsendiga kuu aega hiljem. Hästi, meil tavaliselt käibki kohalikel valimistel väiksem protsent rahvast valimas, aga maksimum oli siiski 69 protsenti 1995 aasta riigikogu valimistel. Ma ei usu, et siin aitaks näiteks valimiste kohustuslikuks tegemine, kui valimisele minek tundub vastik ja mõttetu, siis peaks meie valitsejate põhi eesmärk olema sellele põhjuse leidmine.

Norras näiteks võtsid Sotsialistlik Vasakpartei ja Liberaalne Partei juba 1970ndatel oma valimisnimekirjade koostamisel kasutusele sookvootide süsteemi. Mitte, et nad oleks selle tarbeks teinud mingi seaduse, vaid vabatahtlikult. Kvoodisüsteem on kasutusel ka riigi nimetatavates komiteedes, nõukogudes ja muudes organites. Kolmekümne aasta eest oli naisi sellistes kogudes ainult 11 protsenti. 1981. aastal lisati sugude võrdõiguslikkuse seadusse sätted sugude tasakaalu kohta riigi määratavates komiteedes ja mujal. 1988. aastast alates on nõutav, et kummagi soo esindajaid oleks neis vähemalt 40 protsenti. Pärast viimaseid muudatusi kasvas naiste esindatus varasemalt 22 protsendilt 1997. aastaks 40 protsendini.

Jah, see on üks võimalus, kuidas poliitikat inimlikumaks muuta ja jah, ma saan aru, et Eestis võib seda ideed toetavad poliitikud ühe käe näppudel ülesse lugeda, aga samas on meie riik võtnud üle igasuguseid põnevaid majandusregulatsioone, millede kasutegur on tõestamata, miks mitte siis mõelda vahelduseks millelegi, mis on oma kasulikkust tõestanud ja mis kuidagi ka kahju ei saa tuua.

Sirje Kingsepp

Avaldatud lühendatult Eesti Päevalehes 14.11.2005